Rein Raud 2

Kultuur ja kultuurid

Loengus arutletakse kultuuride omavaheliste suhete ja kultuurinähtuste leviku teemadel ning tutvustatakse kultuurisõltelisuse ja kultuuriuniversalismi teoreetilisi positsioone. 

Kuidas suhtuvad kultuurid üksteisesse? Kultuuri piirid on hägusad, teisalt on selge, et kultuurid võivad erineda. Kuidas toimub tähenduste, tekstide ja praktikate liikumine üle kultuuri piiride? Kuidas suhtlevad kultuurid omavahel? Kuidas on kultuuride suhtlus muutunud globaliseeruvas maailmas? Kas on võimalik luua teooriat kultuuride kui tervikute arengust ja vastastikusest mõjust?

Kultuur ja kultuurid

Kultuuri „keskus“ – „meie“ ja „teiste“ kultuurid, teised on vähemarenenud. Kultuurikontaktid levisid koloniaalvallutuste kaudu, enne seda kaubavahetus (mis ei sundinud koos elama).

Kultuurid kognitiivse adekvaatsuse tasemel pole sugugi järjestuvalt madalamad või kõrgemad. Lääne inimeste usk seaduspärasustesse – progressi narratiiv, mille kohaselt on seda võimalik prognoosida (Hegel jt) – avastuste kaudu muutub elu paremaks ja probleeme jääb vähemaks, progress jätkub pidevalt. Maailmaajalugu – jõekesed jooksevad kokku suureks jõeks; rahvad teevad läbi arengu etapid. Selline arusaam muutus peale II Maailmasõda, Lääne tsivilisatsiooni domineerimine polnud enam absoluutne.

• Üleilmastumine 
• Loobumine suurtest narratiividest – ei fašism ega kommunism toonud loodetud tulemusi 
• Keskuste hajumine, lokaalne keskus ei suuda oma ümbrust enam täielikult domineerida

Tekkisid 2 vastandlikku nägemust kultuuri uurimiseks:

1. Kultuurisõltelisus – iga kultuur kujundab ise oma vahendid maailma mõtestamiseks (läbi keele); iga kultuur vajab mõistmiseks teooria kohaldamist oma eripärale, üldine taustsüsteem puudub
2. Kultuuriuniversalism – inimloomus on universaalne ja kõigi kultuuride toimimise põhimõtted samuti; kõiki kultuure võib uurida samade meetoditega, neis kehtivad samad reeglid

Kultuurisuhete dünaamika praktikas

Dan Sperber: kultuurinähtused levivad nagu haigused. Vaimustus à kriitika à süntees. Kultuuri erosioon – loomuomased praktikad kaovad, võetakse üle võõrad; kaovad ka keeled ja rahvad, kui senised praktikad ei suuda olemasolevat piisavalt mõtestada. Sellele vastandub traditsionalismi vastulöök, millel on erinevad vormid ja agressiooni astmed. Siit tekib avatud ja suletud kultuuride mõiste. Suletud kogukonnad on sageli seotud religiooniga või võimustruktuuride kaudu piiratud.

Avatud kultuuri paradoks – avatud kultuurid on hägusamate piiridega ja elujõulisemad, sest suletud kultuur vahetub võimaluse korral täielikult.

Kultuurikooslused ja kultuurkonnad

Faktorid, mis ühendavad ja defineerivad:

• Keel, ühiskeel, keeleline mõtteviis
• Kirjasüsteem
• Maailmavaade
• Poliitiline korraldus 
• Sotsiaalsed eelarvamused

Kultuuriline kooslus kahes kontekstis: a) vertikaalne (ühel territooriumil) ja b) horisontaalne – kultuurkond ehk kultuuriareaal (Wittgenstein – perekondlik sarnasus). Kultuuride sümbioos on tuntud ka Euroopas (araabia vallutus), kus segunemist ei toimunud. Assimilatsioon, mis algab erosioonist – üks kultuur võtab üle olulisemad praktikad ja tekstid ning muutub identiteet, mille kõrval jääb siiski substraatkultuur. Globaalkultuur on uus keskkond, mis levib põhiliselt meelelahutuse ja kommertsi kaudu. Täielikult ühendatud globaalkultuur ei ole ilmselt ka tuleviku võimalik, sest inimesed otsivad siiski grupiidentiteete ja kogunevad taas väiksematesse lokaalkultuurilistesse identiteetidesse.

Kokkuvõte:

1. Kultuurisõltelisus vs kultuuriuniversalism
2. Kultuurinähtuste kulgemine üle kultuuripiiride
3. Kultuuride kooselu vormid