Rein Raud 3

Kultuuri areng
Loengus käsitletakse arengu kontseptsiooni kultuuris ja kultuurimorfoloogilisi teooriaid ning arutletakse modernsuse mõiste üle.

Muutumine ajas = muutumine paremaks?

19 saj teoreetiline paradigma (progressi narratiiv) – 1) Hegel: idee järjest täiuslikum avaldumine ajaloo tegelikkuses; 2) Marx: tootmise arengust tulenevad järjest kõrgemad ühiskondliku korra ja kultuuri vormid; 3) Darwin: bioloogilised liigid on tekkinud järkjärgulise arengu tagajärjel; 4) Comte (positivism): meie teadmine tegelikkusest areneb primitiivsest usust teadusliku tunnetuseni.

Kultuurimorfoloogia 

Kultuur kui tsükliliselt arenev tervik. Arengunarratiivist eristab mõte, et mitte kõik ei lähe kogu aeg paremaks. Leo Frobenius (1873-1938) – mõtteviisi genees nagu inimese elutsükkel, Aafrika on kultuuri lapsepõlv. S. Huntington, Tsivilisatsioonide kokkupõrge: 7 kultuuri, mis peavad ennast tsivilisatsiooni keskpunktiks, kuid erinevad põhimõtteliselt ja koos eksisteerida ei saa à konfliktid. Kriitika: 1) kust tuleb 7?; 2) kultuurid meelevaldselt selgepiirilised.

Modernsus

Väidab, et areng läbib teatavad etapid kindlas järjestuses. M. Weber: vabanemine lummusest (Entzauberung). Modernsus kui ratsionaalselt põhjendatud kord. Selle aspektid:

• Tehnoloogiline areng
• Majanduslik
• Poliitiline (võimude lahusus)

Kas modernsusi võib olla ka mitu? Kas demoderniseerumine on võimalik, kui teatav hulk inimesi ei taha moderniseeruda?

Modernsus vs traditsionaalsus (traditsioonil on juhtiv ja kontrolliv roll)

Modernsus:

1. maailma muutumine on areng paremuse poole
2. arengut juhivad universaalsed seadused
3. maailma võib ja tuleb seletada mõistuse abiga
4. juhtroll peab kuuluma kõrgemale tasemele jõudnutele

Traditsionaalsus (mida peaaegu ei esine, kuid tuuakse välja kriitikana elemente analüüsides):

1.  igasugune muutus on taandareng (hea kord on juba paika pandud)
2. normid sätestab igipõline kord
3. maailmakorra on paika pannud transtsendentne autoriteet
4. juhtimine on selleks põlise korraga seatute osa

Modernsus vs modernism (reaktsioon)

Modernsus: uus maailmanägemise paradigma, väljendub kõigil elualadel, juurtega renessansis, rakendunud alates valgustusajastust (18 s), toetub mõistuslikule maailmapildile, pürib universaalse tõe poole, esitab poliitilisi programme ja teostab neid vahelduva eduga; modernism: uus kunstilise maailmanägemise viis, juurtega 19 s II p, täielikult rakendunud 20 s algul (-ismid), peab mõistuskeskset maailma küsitavaks, toetub isiklikule ilmakogemusele, enamasti on kas apoliitiline või esitab radikaalseid vaateid.

Modernsus vs postmodernsus

A.      Giddens; Z. Bauman: post on modernsuse jätk, selle hilisem periood.

Modernsus:

1. universaalsed seadused kehtivad alati, kõigile, kõikjal
2. mõistus ja loogika aitavad leida tõde
3. valge tsivilisatsioon on kõrgeim
4. inimene teostab end ühiskonda teenides
5. kõrgkultuur on kultuuri ainuke püsiväärtuslik osa

Postmodernsus:

1. „universaalsed seadused“ on valge heteromehe narratiiv
2. Meile on tegelikkusest kättesaadavad vaid keelemängud
3. Kõik kultuurid on olemuslikult võrdsed oma kandjate jaoks
4. Inimene teostab end „elustiili“ tarbides
5. Populaarkultuur on enamuse inimeste elukeskkond, seega väärtuslik ja aitab mõista suuremat hulka inimesi

Kokkuvõte: areng või muutumine? 19 saj arengunarratiivid ja kultuurimorfoloogia. Modernsus problemaatika.