Leif Kalev

Euroopaliku riikluse väljakutsed Eestis

Kuidas suudab 1-miljoniline rahvas hoida omariiklust ja toimida aktiivselt rahvusvahelisel areenil. Teema teravneb viimaste aastate sündmuste valguses.

Me tundsime nõukogude süsteemi ja olime selles ka suhteliselt edukad. Täna oleme me ise etteaimatavad oma käitumisstrateegiates ja kergesti manipuleeritavad.

Kuidas sünnib euroopalik riik kui elujõuline kooslus?

Riik (Montevideo konventsioon 1933): õiguslik määratlus (süsteemne käsitlus, Mann 1993) maa-ala, rahvas (saatuse kogukond), sõltumatu avalik võim (sunni kasutamise võimekus). Rahva hulka mittesobimatud = väljaarvatud.

Identiteet (territoriaalne vs sotsiaalne): reeglite ja tähenduste loomine, isiklik ja rühma tasandi enesetunnetus, enesenägemus, mis on kas antud või konstrueeritud. Need jagunevad strateegiatena a) legitimeeriv; b) vastuseisul põhinev; c) projekti- ehk teemapõhine.

Tasanditena jagunevad identiteedid: normeeriv (legitiimne); diskursiivne (inimeste poolt tunnetatav); praktiline (igapäevane realisatsioon).

Meie nägemused on pigem metafoorsed.

Teabesõjad (eriti Ida-Euroopa huviorbiit)= neljanda põlvkonna sõjad, eesmärk lagundada teatud ühiskonna enesekorraldusvõimet (sh enesehinnangut). St et riigivõim on kriitiliste võitluste objekt.

Riigiinstitutsiooni neli valitsemisrolli:

1. prioriteetide määratlemise legitiimsus, turul ja võrgustikel see puudub
2. poliitikate koordineerija (poliitiline konkurents), sh ressursside koondamise vajadus
3. poliitikate rakendused ja juhtimine, mida sotsiaalpartnerid ei suuda kanda
4. tulemuslikkuse jälgimine, järelvalve ja tagasiside, mida erasektor ei suuda pakkuda

Meil on tegemist seguga erinevatest valitsemismudelitest, mida kohandatakse lokaalselt. Riik ei ole mitte lagunev struktuur vaid uusi strateegilisi sihte otsiv struktuur. Seda tingib demokraatliku süsteemi paratamatus. Demokraatlik poliitika ja kodaniku roll selles?

Euroopalik identiteet ja selle alusliinid (välja arendatud 400-500 a, eriti viimase 200 a jooksul):

• riigiinstitutsioonide valitsemisvõimekus – ratsionaalsed institutsioonid, sunnivõim on arendatud teabepõhiseks infrastruktuurivõimuks, tegevuskeskkonna väljaarendamine, kvaliteetne ühiskonna korraldamine, mis tõstab rahulolu ja seotuse tunnet
• rahvusriiklus 
• põhiseaduspatriotism. Mitte rahvuslus ei muutnud võimalikuks demokraatiat, vaid demokraatia on rahvusriikluse aluseks. Rahvusriiklus ei vastandu põhiseaduspatriotismile vaid need täiendavad teineteist 
• õigusrahu. Inimeste kaasturvalisus on ajalooliselt olnud väga madal. Viimased 200 a on see olnud oluliselt erinev. Tänaseks on tekkinud väga keerukad finantsmehhanismid nii personaalselt kui korporatiivselt, millede aluseks on õigusrahu ja turvalisus.

o   legitimeeritavuse kriitiline piir;

o   liinide konverteeritavus, optimeerimine ja manipulatsioonid

Rahvusriikluse väärtused:

• Riik, rahvus – kaaskodanik konkurendi asemel
• Usu asemel ilmalik legitiimsus, seisuslike ja varanduslike lõhede ületamine
• Kodanikuautonoomia väljaarendamine, mille keskmes on ühise päritolu, keele ja ajaloo omamine ja see toodab vastutust ühtses poliitilises kogukonnas

Eesti põhiseaduse alusväärtused ja selle euroopalikkus:

Eesti on euroopalik riik. Kui me aga räägime ühiskondlikust debatist, mis näitab suhtumisi ühiskonnas, siis näeme erinevaid suhtumisi. Välistavad programmid:

• Rahvustundele apelleerimine (vastandav ja puhastav) – pärimus- ja kannatusromantika
• Pseudovastandumine nõukogulikkusele – eestlaste mobiliseerimine õigete juhtide alla
• Majandusele apelleerimine (vastanduv) – äritegemine on ainus mõistlik inimtegevus, majanduslik rikkus loob riigi õitsva aluse
• Ajalooline järjepidevus (projektiidentiteet – eesti riik on nii hea kuivõrd suudetakse ennistada nn eestiaegset

See muudab eesti ja eestlased manipuleeritavaks.

On ka teisi visioone:

• Õigusriiklus ja kord
• Osalusele tuginemine
• Ratsionaliseeritud lojaalsus (Teder, Lauristin, Kalev, Mälksoo, Kunnas) – seda tarkust me veel omandanud ei ole

Globaliseerumine tekitab konkurentsi keskuste vahel. Kas eesti peab sellele konkurentsile vastu? vastuseid ei anna mitte veel ühe tee ehitamine vaid kultuur.

Eesti poliitilise kultuuri üldjooned (tüüpiline postkommunism):

• Materiaalsus ja instrumentalism
• Maskuliinsus
• Rahvuslik maailmanägemus
• Individualism, ilmalikkus ja kommunitaarsete väärtuste nõrkus
• Nõrk kodanikukultuur
• Nõrk riigitraditsioon
• Muutustele häälestatus
• Ebamäärasuse talumine
• Lühiajaline eesmärgiseade
• Majoritaarne poliitikategemise stiil
• Unipolaarne ja imagotepõhine erakonnakonkurents, nõrk koalisatsioonivõime

Muutumise ressursid (Richardson’i analüütilise raamistiku analüüsil põhinev) – Eesti poliitiline struktuur on vähe muutusi võimaldav, sest ta on:

-          Reaktiivne, kehtestav ja reageeriv

-          Puuduv ettevaatavus, läbirääkivus

-          Vähene konsensus, kaasaarvavus

-          Vähene osalus

-          Vähene teadmispõhisus ja lühike eesmärgiseade

Muutuste aluse võiksid anda needsamad komponendid, mis on praegu meie miinusteks, kuid nad on olemas ja tasakaalustatutena ning mõistlikus kasutuses võivad muutuda just tugevuseks.

Tänapäevast ühiskonda iseloomustavad inimtegevuses loodud ja vahendatud riskid, mida on vaja distsiplineerida, ent aktiivne riskivõtmine on dünaamilise majanduse ja innovaatilise ühiskonna tuumelement. Selleks on ühiskonnal vaja arenenud eneseanalüüsi võimet ja refleksiivsust. Avatum tegevusjoon ei pea tähendama rahvusriigi lõppu vaid suuremat eneseteadlikkust ja ühisjõudu ning paremat kohandumist euroopalike väärtustega.

Vt artiklid Riigikogu Toimetised:

http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=13767  http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=13601&highlight=leif,kalev&op=archive2)